Gümnaasiumi lõpetajana ei olnud ma üldse kindel, mida soovin edasi õppida. Põhikooli lõpus hakkasid mind huvitama majandus ja investeerimine ning gümnaasiumis läbisin ka Tartu Ülikooli e-kursuse mikro- ja makromajandusest. Seega oleks tundunud loogiline jätk majanduse õppimine ülikoolis.

Nii see siiski ei läinud. Gümnaasiumis õppisin reaalklassis ning mulle meeldivad eelkõige reaalteadused, mille tulemusel sattusin IT-süsteemide arenduse eriala õppekava lugema. Mida rohkem ma selle õppekava kohta lugesin, seda põnevam see tundus. Eelkõige nägin seost oma varasemate huvide - investeerimise ja majandusega. Aina enam on pangandus seotud tehnoloogiaga - pangaülekanded, konto avamine ja kaardi tellimine on tänaseks automatiseeritud IT lahendustega. Börsil leidub ka investeerimisfirmad, kes kasutavad traditsionaalsete kauplemismeetodite asemel masinõpet otsuste tegemiseks.

Lisaks koolis õppimisele olen tegelenud spordiga väiksest saati ning see on oluline osa elust, mis hoiab mind tasakaalus. Hetkel mängin jalgpalli, kuid minu resümees on kirjas ka judo, sulgpall, sumo ja padel. Miks ma räägin sellest? Kui algselt võib tunduda, et IT-l ja jalgpallil on väga vähe ühist, siis mida rohkem ma koolis õpin, seda rohkem näen ma seoseid nende kahe vahel - mõlemal juhul on tiimid, kes töötavad ühise eesmärgi nimel, kuid selleks, et tiimil oleks võimalikult head šansid olla edukas, siis tuleb igal tiimi liikmel teha palju individuaalset tööd. Teiseks on barjäär jalgpalli mängida või infotehnoloogiat õppida madal, mistõttu tegelevad sellega paljud inimesed, mis omakorda garanteerib pideva arengu ja innovatsiooni.

Isiklikus perspektiivis leian, et madal barjäär innovatsiooni tegemiseks on just see, mis paelub mind oma eriala juures kõige rohkem. See võimaldab oma ideid ja mõtteid valideerida kiiresti. Eelkõige pean silmas tehnoloogiliste lahenduste loomist ja valideerimist.

Olles poolteist aastat oma eriala õppinud, annan endale aru, et tegu on vaid pinnavirvendusega. Kui varasemalt arvasin, et piisab bakalaureuse kraadist, siis nüüd mõistan, et kui ma soovin olla oma ala ekspert, siis on vajalik ka magistrikraad. Kõiki neid teadmisi, mida ma aastate jooksul kogun on mul soov ka teistega jagada. Eelkõige soovin tekitada noortes huvi tehnoloogia vastu ning näidata, mida on võimalik saavutada läbi tehnoloogia. Õpetamine ongi see, mis annab mulle energiat ja motivatsiooni - näha õpilaste “heureka” momente ja aidata neil saavutada midagi, mis enne tundus olevat võimatu.